Olles üles kasvanud Ameerika kõige usklikuma, nn Piiblivöö piirkonna koguduses, tunnistab autor ometi, et temast sai  „tänu” sellisele kodusele ja koguduslikule õpetusele „vimmakas, vihast krussis, üksik paakunud lüli pikas armutuse ahelas”. Rõõmus, et tänaseks on ta vabanenud taolistest käsukristlikest kammitsaist, tunnistab ta nüüd, et „iga tervenemise või andestuse või headuse sähvatus, mida olen iial tundnud, tuleb ainuüksi Jumala armust.” „Ma igatsen”, kirjutab ta, „et kogudusest võiks saada sellest armust toitev kultuur”.

Autor toob Jeesuse tähendamissõnade tegelased meid ümbritseva maailma kurjakuulutavatesse oludesse. Kadunud poja mõtetega teismeline prostituut suurlinna tänavail või pantvangidraama õnnelik lõpp, kus ema saab tagasi oma lapse. Hämmastusega avastad, kuidas liigagi tuttavaks saanud lood meie aja kontekstis äratavad kaastunde ning karjuva vajaduse Jumala armu pakkumise järele. Korduvalt esitab ta küsimuse, kas kogudus on selleks valmis?

Aastaid erinevatele ajakirjandusväljaannetele (Reader’s Digest, Saturday Evening Post, National Wildlife, Christianity Today) kaastööd teinud autor ei jää armu imetlema üksnes koguduse keskele. Arutlus selle üle, kuivõrd on võimalik kristliku armu põhimõtteid rakendada ühiskondlikus poliitikas, pakkus siinkirjutajale suurimat põnevust. Kasutatud näidete rida on pikk: Oliwer Cromwell, Stalin, IRA ja Jugos-laavia või kurikuulus mängufilm „Ristiisa” andestamatuse ning leppimatuse poolel. Lincoln, Gandhi, King, Rabin, Johannes Paulus II armu poolel. „Kui pole andestust, võib koletuslik minevik iga hetk oma talveunest ärgata ja oleviku neelata. Ning ka tuleviku,” hoiatab autor armutuse poliitika eest. Küllap leiab siit mõtteainet iga eestimaalane, kes mineviku ülekohtu haavu ravida püüab. Kuigi originaalis ilmus raamat enne George Bush’i võimuletulekut, näeb Yansey ette ka ohtusid, millega kristlaskond silmitsi täna seisab, kui poliitiliste vahenditega üritatakse maailma allutada jumalikule õigusele.

Armu jõudu Jeesuse õpetuse valguses demonstreerib raamatus Ema Teresa, võttes osa USA president Bill Clinton’i korraldatud rahvuslikust palvehommikusöögist, millel viibis ka Philip Yansey. „Vapralt, kindlalt, kuid viisakalt ja armastavalt oli Ema Teresal õnnestunud taandada abordivaidlus kõige lihtsamatele kõlbelistele mõistetele: elu või surm, armastus või hülgamine.” Kuulnud selle 140sentimeetrise vana naise liigutavat kõnet tunnistab Yansey Ema Teresa üldteada elu ja tegevuse põhjal, et „ohvrimeelne armastus on kristliku armuarsenali kõige võimsamaid relvi.”

Raamat lõpeb üleva pildiga suurejooneliselt rockkontserdilt Londoni Wembley staadionilt, kuhu oli kogunenud kümneid tuhandeid inimesi tähistama Lõuna-Aafrikas toimunud ühiskondlikke muutusi. Rockansambli Guns’n Roses fännid nõuavad oma lemmikuid tagasi, kui lavale astub afroameeriklasest ooperilaulja Jesse Norman. „Üksinda, saateta, hakkab ta väga pikkamisi laulma: „Amazing grace, how sweet the sound” (Hämmastav arm, kui hurmav on su hääl). Mälusoppidest sõnu otsides laulab lõpuks mitu tuhat fänni kaasa ammu kuuldud vaimulikku laulu armu imelisusest.

Erki Tamm
Tallinna Allika Baptistikoguduse pastor