Olen oodanud kolmkümmend viis aastat, enne kui otsustasin kirjutada raamatu sellest, kuidas Jumala sosinad on mõjutanud minu elu. Kõhklesin mõnda aega osalt vastuokslike arvamuste tõttu, mida see teema sageli esile kutsub. Isegi tänapäeval, kui viitan avalikus kõnes Jumala sosinaile, jõuan vaevalt poodiumilt alla astuda, kui minu juurde astub pool tosinat inimest, kes tuletavad mulle meelde, et ka kirvemõrvarid kaitsevad sageli oma tapategusid, öeldes: „Jumal käskis mul seda teha.“ Konservatiivsed kristlased hakkavad kahtlema minu õigeõpetuslikkuses, kui kirjeldan oma kogemusi Püha Vaimu märguannetega, ning ilmalikele inimestele teeb see kas nalja või nad ütlevad oma abikaasale vaikselt, et Hybelsil on juhtmed kokku jooksnud. Või siis mõlemat korraga.

Sellest hoolimata olen hakanud uskuma, et transtsendentse Jumala vaikne sosin on üks kogu elu kõige erakordsemaid eesõigusi – ja võib-olla ka kristliku usu kõige muutvam jõud. Kui inimesed midagi taevast kuulevad, jäävad nad harva pärast seda samaks. Kui kõigeväeline Jumal otsustab kellegagi suhelda – olgu see keegi kaheksa-, kaheksateistkümne- või kaheksakümneaastane –, lööb selle inimese maailm kõikuma. Ilma vähimagi liialduseta võin julgesti kuulutada, et Jumala tasased sosinad on päästnud mu elu kindlast tüdimusest ja enesehävitusest. Nad on mu tee ümber suunanud, tõmmanud mind välja kiusatusest ja täitnud uue energiaga mõnedel mu kõige mustematel meeleheitehetkedel. Nad innustavad mind elama elu „täiskäigul edasi“, nagu meremehed ütlevad.

Miks siis võtta vaevaks panna kirja järgnevad peatükid? Sest ma usun kindlalt, et Jumal sosistab ka sulle. Kui sa summutad oma elu taustamüra ja kuulad ootavalt neid Jumala sosinaid, siis su kõrvad tabavad neid. Ja kui sa nende juhatust järgid, keeratakse su maailm pahupidi. Teeme siis algust.