Raamat Johannese ilmutus. Kuidas seda tõlgendada? on mõeldud lugejale orienteerumisabiks Ilmutusraamatu mõistmisel ja sellest vaimuliku kasu saamisel. Ilmutusraamat on Uue Testamendi ainus prohvetlik raamat. Oma olemuselt on see teos, mida ei ole kerge mõista. Kuid maailma kriiside taustal on see muutunud taas aktuaalseks.

Piiblis ei ole peaaegu ühtki raamatut, millest ei oleks Ilmutusraamatusse haaratud motiive, tsitaate või pilte. Et neis erinevates visioonides, kujundites ja sümbolites orienteeruda ning neid mõista, on püütud leida sobivad tõlgendusmeetodid ja neid Ilmutusraamatu kesksete teemade kohta kasutatud.

Ilmutusraamat ei too midagi põhimõtteliselt uut, mida Piiblis muidu ei oleks. Selle eriliseks rõhuasetuseks on Kristuse taastulek. Teose erilisus seisneb selle sõnumi raskuspunktis: Jumala õndsus- ja rahuriigi kirjeldamises. Lugeja silme ette lausa maalitakse kristlaste tuleviku väljavaated. Nendega võrreldes kahvatuvad selle maailma kõik hädad ja kannatused. Kristuse kogudusele ei ole selle maailma lõpp iseenesest midagi kohutavat ja hirmsat. Küll on aga seda lõpule eelnevad sündmused. See, mis lõpuks sünnib, on uus algus. Ilmutusraamat näitab ühelt poolt maailma viletsust, siis aga ka Kristuse võitu ja Jumala kuningriiki. Vaatamata kõigele, mis on kirjutatud rasketest nuhtlustest ja suurest viletsusest, on Ilmutusraamat ometi võidu ja rõõmu raamat. Sellel raamatul on sügav, julgustav, eesmärki näitav ja hingehoidlik tähendus.

Johannes ütleb: “Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam” (Ilm 21:1). See on palvetele oodatud vastus. Jumal taastab ja rajab oma õigluse ning õndsuse. See on vastus ootusele, mida Kristus tõotas: “Jah, ma tulen varsti!” (Ilm 22:20), ja kogudus vastab: “Aamen. Tule, Issand Jeesus!” (Ilm 22:20).