Johannese esimene kiri on kogudustele suunatud hingehoidlik kiri. Ühtlasi on see järg Johannese evangeeliumile. Seal kinnitatakse, et kirja autor on toimunud sündmuste üks pealtnägija. Samuti antakse selgitusi patuprobleemi lahenduse kohta, et Jumala Poja veri puhastab meid kogu patust. et Jeesus on lepitusohver meie pattude eest. Kirjas korduvad üleskutsed vennaarmastusele ja rõhutatakse eksiõpetajate tagasitõrjumist. Kogudusse tunginud väärõpetuse tuumaks on Kristus Jeesuse kui jumalik-inimliku isiku salgamine.

Johannese teine ja kolmas kiri kuuluvad Uue Testamendi kõige lühemate kirjade hulka. Kumbki kiri mahtus papüüruse ühele lehele. Jääb mulje, et nad säilitatigi silmas pidades kanoonilist terviklikkust, et teoseid oleks neli. Mõlemas kirjas nimetab autor end lihtsalt vanemaks ho presbyteros. Neis kirjades rõhutatakse kristlaste külalislahkuse teemat. Kui usaldusväärne oli rändavate külaliste vastuvõtmine ja ohutu rändjutlustajatele koguduses sõna andmine? Rooma riigi elukorralduse juures oli inimeste reisimine üsna levinud. Kuid kus said rändavad kristlased öömaja? Selline öömajade ja hotellide süsteem nagu tänapäeval, oli tollal veel tundmatu.  Johannes annab nõu nii nende kui muude lahendusi ja selgitusi vajavate küsimuste kohta.