Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail (Õp 25:11). See on ütlus, mis sobib hästi Jeesuse tähendamissõnade kohta.

Tähendamissõnad on lihtsad lood, mida kasutatakse vaimuliku tõe või põhimõtete selgitamiseks ja õpetamiseks. Selline pildirikas kõnetusvorm oli levinud juba antiikajal. Oma kuulutuses jätkas Jeesus sarnaste lugude jutustamise tava, kusjuures tähendamissõnad muutusid tema kuulutuse iseloomulikuks osaks.

Jeesuse tähendamissõnades rullub meie ees lahti terve tolleaegne elu. Taevalike tõdede õpetamiseks kasutas Jeesus maiseid lugusid. Kuid ainult tõeotsijad suutsid neid mõista. Oma järelkäijatele, kes tema õpetuse õigeks tunnistasid, avas Jeesus silmad ja kõrvad, et nad Jumala aulisusest aru saaksid. Teistele jäi mõte kaetuks. Kuigi mõistulood sisaldavad on ka väga raskeid teemasid, ei ole need mõnitavad ega halvustavad, vaid meeleparandusele kutsuvad ja abile suunavad. Need avavad Jumala riigi seaduspärasusi ja julgustavad Jumalat usaldama.

Tähendamissõnades tuleb esile Jumala ja tema Poja inimesearmastus, aga ka inimeste vastutus. Eriline tähendus on võrdumi vormis Jeesuse enesekohased “mina olen” ütlused, mis rõhutavad Jeesuse erakordsust ja Tema kui Jumala Poja õigusi ning Tema kaudu teed Jumala riiki.