Uue Testamendi evangeeliumides on kolm esimest evangeeliumi küllalt sarnased. Neid nimetatakse sünoptilisteks, sest nad vaatavad Jeesuse elule, tema tegevusele ja päästetööle üsna ühtmoodi. Kuid neis on ka olulisi erinevusi. Käsitledes Markuse evangeeliumi saamislugu, annab see aimu ka teiste evangeeliumide tekkeloost, pakkudes ühtlasi abi evangeeliumi lugude mõistmisele.

Teos on jagatud neljaks osaks. Esimeses osas on võetud vaatluse alla evangeeliumi autorsuse küsimus, evangeeliumis kasutatud pärimused ja autori kompositsiooniline panus. Samuti peatutakse küsimusel, kuivõrd võis see teos olla eeskujutekstiks Matteuse ja Luuka evangeeliumide koostamisel. Kõige põhjalikumalt leiab analüüsimist Markuse evangeeliumi võimaliku kirjutamisaja küsimus, lähtudes nii Jeruusalemma hävingu ettekuulutusest, kirjutajapoolsest märkusest lugejatele kui ka Jeesuse taastuleku lähiootusest. Lõpuks peatutakse teose võimaliku kirjutamiskoha küsimusel.

Teises osas on juttu Markuse evangeeliumi kirjanduslikest eripäradest, evangeeliumi kompositsioonist, keelelisest väljenduslaadist, jutustustekstide analüüsist.

Kolmandas osas on iseloomustatud Markuse teost kui evangeeliumi.

Neljandas osas ‒ „Kellena tahab Markus Jeesust esitleda?“ ‒ on toodud tekstinäiteid evangeeliumi eksegeesist.