Uues Testamendis on neli evangeeliumi. Neist kolm esimest on sarnased, neid nimetatakse sünoptilisteks, sest nad vaatavad Jeesuse elule, tema tegevusele ja päästetööle üsna ühtmoodi. Markuse evangeeliumi eripäraks on, et üksnes seda nimetatakse evangeeliumis endas evangeeliumiks (Mk 1:1). Raamatus on tähelepanu ja põhirõhk Markuse evangeeliumi seletamisel. Selles pakutakse orienteerumisabi Markuse evangeeliumi mõistmiseks ja sellest vaimuliku kasu saamiseks. Mõned teemad leiavad põhjalikumat, teised pinnapealsemat käsitlemist.

Markuse evangeelium algab Jeesuse esitlemisega. Markus soovis kohe oma teose alguses selgelt näidata, kes on siin maapeal inimesena tegutsenud Jeesus. Lugeja peab kohe teada saama, et Jeesus on Pühades Kirjades ettekulutatud Kristus, Jumala erakordne Poeg ja viimane Aadam.

Edasi rulluvad lahti Jeesuse elu kesksed sündmused, tema kuulutus, imeteod, jüngrite ja rahva õpetamine, viimane õhtusöömaaeg. Näha on Jeesuse vastase opositsiooni kujunemine, mis viis Jeesuse kinnivõtmisele. Jeesuse üle kohtumõistmine, ristilöömine ja matmine. Kuid Jeesus ei jäänud hauda, vaid Jumal äratas ta surnuist üles. Hauale rutanud naistele ütles ingel osutades kohale, kuhu Jeesuse ihu oli pandud: „Ta on üles äratatud, teda ei ole siin” . See on parim uudis nii Jeesuse lähedastele kui ka kogu inimkonnale.

Raamatus on vähe, üksnes hädavajalikud viited. Ülevaate kasutatud kirjanduse kohta annab teose lõpus olev kasutatud allikate nimistu. Autor avaldab tänu ja tunnustust igavikku lahkunud autoritele Osvald Tärgile, Elmar Salumaale, Adolf Pohlile, kes on andnud olulise panuse evangeeliumide, sealhulgas Markuse evangeeliumi mõistmisele.